Siiri Kalmus
Eesti Võõrkeeleõpetajate Liidu juhatuse liige
Sitsiiliast saja kilomeetri kaugusel lõunas peidab Vahemeri Euroopa Liidu kõige väiksemat, kuid samas kõige tihedamini asustatud riiki – Maltat. Just seal, aastaringselt päikeselisel maal, olen viimase viie aasta jooksul igal aastal veetnud üks või kaks võrratut nädalat keset 7000 aastast ajalugu, kultuuri ja kõigile naeratavaid maltalasi.
Bussid, bussid, kuhu, te, nõnda kiirelt tõttate…
Viibin Maltal väljaspool nn turistibussi ja –programmi. Maltal viibimise ajal peatun kas Sliemas või väikeses linnakeses nimega St Julian’s. Sliema on Malta peamine kuurortlinn, ostukeskuste paradiisi ningrestoranide ja kohvikute tsentrum. Sliemast Malta pealinna Vallettasse jõudmiseks osutub vajalikuks kohaliku ühistranspordi kasutamine. Seetõttu ei saa ei üle ega ümber kõige käepärasemast kohalikustliiklemisvõimalusest – bussiühendusest, mis kulgemiseks punktist A punkti B kõige odavam ja kiirem variant on. Bussiliiklus on Maltal üldiselt väga hästi korraldatud ning Valletta keskterminalist saab alustada sõitumistahes saare osasse.
Aastaid tagasi, enne oma päris esimest bussisõitu Vallettasse olen veidi närvis, kuna meile nii harjumuspärased busside peatustest väljumise ajad puuduvad Malta sõiduplaanides täielikult. Iga liini kohta (ja neidliine on palju!) antud info on tegelikult üsna põhjalik, sisaldades nii liini esimese bussi väljumisaega (5.30), läbitavaid peatusi kui ka võimalikke intervalle. Sõiduplaanist selgub ka, et kõik bussid mingil hetkelVallettasse välja jõuavad. Sõiduplaanis on ära toodud siiski ka iga liini viimase väljumise kellaaeg, mis üldjuhul on 23.00. Edasi sõidavad ööliinid, mis lõpetavad kell kolm hommikul, et kodudesse viimaseid ööklubilisitoimetada. Ega midagi – vastu tundmatule! Bussipeatus tuleb õige valida – meeles tuleb pidada, et Maltal kehtib vasakpoolne liiklus! Vallettasse sõitmiseks peab meri olema vasakut kätt, Sliemasse või St Julian’sitagasi sõites näeb merd aga paremal pool. Sätin end bussipeatusesse ootama (loodetavasti ikka õige!), ise vargsi teisi, ilmselt kohalikke bussiootajaid silmas pidades. When in Rome, do as Romans do! Eemaltpaistabki buss. Mõned ootajad elavnevad. Keskealine härra tõstab bussi peatamiseks käe – märguanne bussijuhile, mis on kindlasti Briti mõjutustest tingitud. Lasen sellel bussil oma teed minna. Mõne minuti pärasttuleb järgmine, mille keegi ka peatab. Maltal ei kehti meile nii igapäevane bussitalongide süsteem. Küll on võimalik osta kas ühe- või mitme päeva pilet. Ühe päeva pilet maksab 1.60 eur. Sõida nii palju, kui soovid! Sõida mitme bussiga! Pilet kehtib terve päeva.
Briti mõjutustest tingituna minnakse bussi peale järjekorras ja rahulikult. Keegi ei närvitse ega pahanda, kuigi nii mõnigi kord ei ole sõitjal täpset piletiraha ning bussijuht peab raha tagasi andma. Keegi ei kiirusta, ka bussijuht mitte, kui kolme senti tagasi otsib. Aeg lihtsalt kulgeb oma rütmis.
Bussid aga olid veel mõni aasta tagasi Maltal nähtus omaette! Mõned bussidest pärinesid isegi 1950-ndatest aastatest. Just ühega neist uunikumidest õnnestus mul kuumal ja niiskel augustihommikul teha omakõige esimese bussisõit Sliemast Vallettasse. Seda kogemust ei unusta ma kunagi! Bussi sisemus oli kulunud ning meenutas igati seda liiklusvahendit, millega kaugel hallil ajal kooliõpilasi ja tudengeid kolhoosikartulipõllule veeti. Bussijuhi ja reisijate vahel puudus igasugune eraldatus. Tegelikult meenutas buss seestpoolt suurt traktorikabiini: bussijuhi iste oli nagu taburet, käigukangi aset täitis üks kõver toru, mille otsasümmargune nupp ja põrand oli plekine. Osa istmeid oli nii nagu tavalises bussis ikka, s.t. vaatega sõidu suunas; osa istmetest aga paralleelselt bussi külgedega. Ning see müra ja krigin-ragin, mida sõiduriisttekitas! Ehtne traktor! Vaevaliselt kulges see teekond. Viieteistkümne minuti asemel jõudsin Vallettase neljakümne viie minutiga! Aga jõudsin (tõsiasi, milles ma vahepeal küll juba kahtlema hakkasin)! Kollastebusside „ajastul“ oli Maltal kombeks kõik bussi uksed ja aknad sõidu ajal avatud hoida. Seda eelkõige väga sooja ja niiske kliima tõttu. Tõmbetuul oli ainus, mis veidigi leevendust tõi. Ja loomulikult ei saanud egasaa siiani Maltal hakkama lehvikuta, mille otstarve peatuste ajal eriti hästi ilmneb. Häda neile, kes ei ole taibanud seda vajalikku eset endale soetada või on selle lihtsalt maha unustanud! Bussiliikluses juhtus kaseda, et valgusfoori juures peatunud bussi peale mõni reisija tuli, või et mõni hulljulge lausa sõidu pealt bussile hüppas. See kõik on aga tänaseks päevaks minevikuks saanud. Viimase viie aasta jooksul on ühistransporditeema olnud väga aktuaalne ja bussitranspordi eest on vastutanud mitmed erinevad firmad. Vanad kollased bussid on asendatud valgetega või sini-valgetega ja ühistransporti korraldab Malta riik. Kuid endiselt alustavad kõik bussiliinid Maltal sõitu saare erinevatesse osadesse Valletta keskväljakul asuvast keskterminalist, kuhu nad ka väiksema või suurema ringiga tagasi jõuavad. Kõik teed viivad Vallettasse! Valletta keskväljak meenutab ringliiklust, mille keskel asub suur ja muljetavaldav Triton’i purskkaev. Purskkaevu ümber seisavad ringidena nii sõitu alustavad kui ka sõidu lõpetanud bussid. Liiklus on tihe ning õhkheitgaasidest veidi paks. Kogu selle mäsu keskel liigub inimmass vaid ühes suunas – linnaväravate suunas. Linnaväravaid läbimata ei ole võimalik Vallettasse siseneda – on Valletta ju mäele ehitatud kindluslinn, millel vaid üks sissepääs. Lasen minagi end vooluga kaasa kanda – ikka linna sisse.
Sliema – erinev nagu öö ja päev
Sellel väga armsal linnakesel on kaks erinevat palet. Kogu atmosfäär hommikupoolikul on rahulik, veidi uninegi ehk. Hommikuti näib toimivat ühesugune rutiin: bussipeatusesse rutates möödun hotelli baaripoisist, kes väljas uniselt kohviku toole ja laudu sätib; bussi oodates jälgin prügiautojuhti, kes korjab kokku prügikotte (prügikonteinereid kui selliseid Maltal ei ole – prügi pannakse igal hommikul kilekotiga välisukse juurdetänavale); Sliema uhkus – mitmeid kilomeetreid pikk rannapromenaad – on üsna tühi ja hüljatud, rannast rääkimata.
Lõunaks olukord veidi elavneb: välikohvikud täituvad tasapisi külastajatest, kes päikesevarju all mõnusalt juttu vestavad ning kohvi või kerget einet naudivad. Istun ühes rannapromenaadi välikohvikutest. On kohutavalt kuum ja lämbe. On keskpäev ning päike kõige kõrvetavam. Tunnen, kuidas higi mööda selga alla tilgub. Üksik kalamees istub oma kokkupandaval toolil ning jälgib pingsalt õngekorki. Näen sedakalameest peaaegu iga päev. Ja ikka ühtmoodi stoilise rahuga oma toolil istudes trotsib ta keskpäevast kuumust. Lahesopis loksuvad Malta rahvuslikes värvides väikesed kaluripaadid – luzzu’d. Üksik kõuts luusibuimaselt kohvikulaudade vahel ega tee väljagi sealsamas jultunult ringi karglevatest varestest, kes kohvikukülastajate einest oma osa proovivad saada. Või on see vastupidi: varesed ei tee välja kassist, keda linnudnäivad mitte huvitavat, ning kes vahel laudadele hüppab ja head-paremat leida loodab. Aeg justkui seisab. Kellelgi ei ole kiire. See kõikehaarav rahu on imbunud nende aastate jooksul ka minusse. Uskumatu, et mina, kellel alati justkui vedru oleks üles keeratud, siin, Maltal, lihtsalt olen!
Tegelik elu algab Maltal aga umbes kell kaheksa õhtul. Rannapromenaad saab justkui teise hingamise: imeväel tekivad kümned letid ja kioskid, kus pakutakse müügiks kõike, mis vähegi müüa kõlbab. Kirev on kaerinevate müügiartiklite pakkujate seltskond. Kauplejatest nii mõnedki on lausa igaõhtused olijad. Näiteks mustanahaline noormees, kes kaupleb aafrika maskide ja suveniiridega. Rannapromenaadi alaliseksasukaks on ka üks kunstnik – kõhetu pikkade juustega keskealine mees, kes oma kaasaskantaval taburetil istub ja pidevalt joonistab. Mulle jääb mulje, et ta justkui elabki seal. Ainuke aeg, millal ma teda ei näe, on hommikul. Pärastlõunal on ta juba oma koha surfiklubi kõrval sisse võtnud. Ta on seal ka õhtupimeduses, laternaposti all joonistamas. Promenaad, mis päevavalguses on peaaegu inimtühi, hakkab õhtuhämaruseskihama elust. Lapsed kilkavad, jooksevad ja müravad ning igas vanuses mehed ja naised istuvad pinkidel ja arutavad päevasündmusi. Sajad paarid jalutavad kiirustamata ja naudivad tuledesära, meresoolase õhuja lainevahus mere koosmõjul tekkinud ainulaadset romantilist kooslust. Nende vahel püüavad endale teed leida tervisesportlased (neid on suhteliselt palju), kes õhtust jooksuringi teevad. (Väli)kohvikutes on raskeleida vaba kohta: on ju õhtusöögi aeg. Kogu selle virr-varri mähib endasse mahe briis, taustaks Vahemere lainete lummav loksumine ja surfiklubist kõrvu kanduv hispaania noormeeste kaasakiskuv laul ja pillimäng.
Pärast pikka päevatööd
Pikad sumedad suveõhtud Maltal kisuvad õhtu edenedes justkui iseenesest vaid ühes suunas – Paceville’i, Malta ööelu keskusesse, mis ootab arvukate ööklubide, restoranide, kasiinode, kohvikute ja baaridega. Paceville’i suunas liikuvad bussid täituvad sõitjatega, kelle riietuse põhjal võib järeldada, et nad mitte vanaemale külla ei lähe. Bussid on kohati nii rahvast pungil, et peale ei õnnestu saada ning tuleb järgmist bussioodata. Õnneks läheb neid sinna suunda üsna sageli. Õige peatuse äraarvamine ja seal mahaminemine ei ole probleem: teatud hetkel käib seni üsna rahulikult bussis olijatest nagu mingi jõnks läbi ning ühel meeleltühjeneb buss mõne hetkega. Lasen end sumiseval inimvoolul kanda. Ja juba ta paistabki – Malta Las Vegas! Tulede sära, kiirgavad reklaamid ja tuhanded õnnelikud pidutsevad inimesed. Vaid jalakäijatelemõeldud tänav on sisuliselt pikk trepp, kus katkematu reana (kõik hooned on omavahel ühte seina pidi koos) mõlemal pool tänavat (treppi) asuvad igat liiki meelelahutusasutused ja erinevad söögikohad. Kuna tunnen huvi tantsu vastu ning olen ise ka tantsimisega aktiivselt tegelenud, otsustan õhtu (öö) veeta Fuego salsabaaris. Fuego baari nimetatakse ka Malta’s Burning Salsa Bar. Seda ta tõesti on: Brasiiliast pärit DJ, pikkade mustade lokkidega noormees, kes on ka professionaalne salsa instruktor, kütab oma kirglikkusega õhu niivõrd kuumaks, et isegi kõige tuimem olevus (kui ta saalis oleks!) vihuks ennastunustavalt (salsat) tantsida. Hetk tagasi on alanud iganädalane tasuta salsa algkursus, mis kestab kaks tundi. Sealt edasi õpetussõnu enam ei jagata ning igaüks tantsib nii, nagu oskab. Liitun minagi. Saal on juba rahvast paksulttäis, kuid aina uusi ja uusi tantsuhuvilisi tuleb juurde. Instruktor on tõesti tasemel, ohjates rahvamassi mängleva kergusega. Ta jõuab kõike: tantsusamme ette näidata, tantsijaid juhendada, nalja visata ja isegimõne näitsikuga tantsida. Mõtlen vaid üht: võimas! Tantsida on nii lahe! Salsarütmid haaravad mind jäägitult! Ja tantsida on kerge, justkui tantsiks salsat iga päev. Eks siin on oma osa kindlasti ka tantsupartneril, kes tantsib jumalikult. Siinkohal pean märkima, et Malta mehed on tõepoolest suured tantsulõvid. Nad tulevad tantsubaari eesmärgiga tantsida. Ja seda nad ka teevad! Pause tegemata, kas või kella kolmenihommikul välja. Lisaks huvile tantsimise vastu, Malta (noor)mehed ka tõepoolest oskavad tantsida. Ja mitte ainult salsat, vaid ka teisi lõunamaiseid tantse. Kirglikult, täie pühendumisega, vajadusel omatantsupartnerit ka õpetades. Ja see kõik ei tundu pealetükkivana. Maltalased on üldiselt avatud ja siirad inimesed. Minu tantsupartner oskab oma vahetu ja mõnusa käitumisega tekitada tunde, nagu oleksin koosvana tuttavaga. Tundub kuidagi loomulik, et tema kui lõunamaiseid tantse minust rohkem oskaja mind vajadusel veidi õpetab ja juhendab.
Harjumatu elurütm – elu algab siis, kui meie praktiliselt juba magama läheme – teeb oma töö, ning kahjuks ei suuda ma Fuegos pidutsejatega kaua sammu pidada. Tegutsen nõuande järgi, et lõpetada tuleb siis, kui kõik on nii hea ja tore, et parem olla ei saagi. Lahkun, kuid saadud positiivne energia ei lahtu veel niipea.
Malta – keeleõppijate paradiis
Lisaks puhkajatele meelitab Malta oma paljude keeltekoolidega ligi ka inimesi, kes soovivad inglise keelt õppida, seda lihtsalt paremaks lihvida või seda keelt paremini õpetada.
Aga, miks ikkagi täiendada end inglise keele õpetamise/õppimise alal just Maltal? Seda kindlasti sellepärast, et tegemist on inglise keelt kõneleva keskkonnaga – 1814.a. kuulutati Malta Briti kroonikolooniaks ning alles alates 1974.a. on Malta iseseisev ja sõltumatu vabariik; sellest tingituna tuntav Briti mõjutus (näiteks vasakpoolne liiklus ja kakskeelne (inglise ja malta keel) elanikkond). Alahinnata ei saa ka vahemerelist kliimat ja rikast ning mitmekesist ajaloo- ja kultuuripärandit – Malta ajalugu, mis on enam kui 7000 aastat vana, pakub silmailu ja avastamisrõõmu tänaselgi päeval. Näiteks on säilinud megaliitkultuuri perioodil ca 3500 a e.Kr püstitatud templitekompleksid. Märkimata ei saa ka jätta ääretut külalislahkust ja südamlikkust – perekonnad hoiavad Maltal väga kokku, tavaliselt elavad vanavanemad ja lapsed/lapselapsed koos; perekeskne külalislahkus kandub üle ka Maltat külastavatele inimestele, keda koheldakse suure lugupidamisega. Omaette väärtus on pealinn Valletta, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Tegemist on unikaalse kindluslinnaga, mis on Euroopa väiksemaid pealinnu, ühest servast teiseni on umbes kaks kilomeetrit. Valletta on linn, mis ehitati valmis varem koostatud plaani alusel. Seetõttu on ka kõik tänavad Vallettas sirged ja ristuvad regulaarselt. Ja loomulikult pühendunud õpetajad, kes oma õhinaga tõmbavad kaasa ka kõige tagasihoidlikuma õppuri. Üheks selliseks karismaatiliseks õpetajaks on laialt tuntud õpetaja ja õpikute autor Alan Marsh.
Natukene veel
Maltast võiks rääkida veel ja veel ja veel. Lõpetuseks lisan mõned isiklikud tähelepanekud tulevastele Maltal seiklejatele:
- Kui peatute väljaspool Vallettat, siis Vallettasse sõitke soovitavalt bussiga, kuid tagasi tulge praamiga (mitte vastupidi, sest tee Valletta kesklinnast sadamasse kulgeb järsu ja üsna pika trepina allamäge, sadamast kesklinna aga hinge matvalt (!) ülesmäge).
- Malta elanikud on ausad ning seetõttu ei ole üldjuhul hotellis seifi vaja kasutada. Kuigi see võimalus on olemas, võib turvalaeka vastuvõtulauast küsimine teenindajale veidi ebamugav olla (olin ise sellise situatsiooni tunnistajaks).
- Gozo, Malta suuruselt teise saare külastamist planeerides võiks kõrvale jätta ekskursioonibüroode (neid on Maltal palju!) poolt innukalt pakutavat giidiga paketi. Ekskursioon on tore, kuid teil ei ole aega rahulikult saarega tutvuda ega oma rütmis kulgeda. Selle asemel ostke Gozole bussiekskursioon Hop on/Hop off koos transfeeridega sadamasse, kust väljub praam Gozole, ja pärast Gozolt Maltale saabumist taas tagasi oma hotelli. Inglismaalt tuttava kahekorruselise bussiga on imetore saart avastada ning just seal pikemalt peatuda, kus teie soovite. Bussid läbivad marsruudil olevaid peatusi iga 45 minuti järel. Soovitav on Maltalt teekonda sadamasse alustada võimalikult varakult, kuna siis on Gozole jõudes saar veel suurtest inimhordidest vaba ning saate rahus aastatuhandete pikkuse ajaloo hõngu tunnetada. Nimetatud paketti kuulub ka Latini Cruises poolt pakutav laevasõit Valletta ja Sliema lähedal. Lahekruiise pakkuvaid firmasid on teisigi, kuid minu jaoks teeb selle laevasõidu meeldivaks asjaolu, et laev ei ole suur ega mahuta sadu reisijaid. Seepärast saab maltalasest laevakapten, kes ise ka giidirolli täidab, oma muhedal moel reisijatega vahetult suhelda, mis kogu üritusele veelgi vürtsi lisab.
- Sõltuvalt inimesest võib suvekuudel veidi häiriv olla saarele inglise keelt õppima sõitnud Itaalia ja Hispaania noorukite lärmakas eluviis, mis nii hotellielanikke kui ka kohalikke häirib.
- Olles Maltal, tuleks kindlasti ära proovida vaid Maltal toodetav ja turustatav ainulaadne karastusjook Kinnie, mis koosneb 18 erinevast maarohust, mineraalveest ja koorimata apelsinidest pressitud mõrkjavõitu mahlast.
Lõpetuseks
Igal aastal Maltal viibides kogen soojust, avatust, siirust. Maltalt lahkun alati tundega, et mind oodatakse siia tagasi. Saareelanike hoolivusest ja sallivusest annab tunnistust ka tõsiasi, et lennujaamas võib kohata rahvamuusikud, kes lahkuva lennu värava juures hüvastijätuks rahvamuusikat mängivad. Malta – alati valmis sind vastu võtma, sõltumata
aastaajast.
Sahha! (malta k.) – Kõike head ja nägemiseni!