mai 2010 / Evelin
Kui meenutada Kaunases toimunut, siis lühidalt ja emotsioonivabalt on võimalik konverentsi iseloomustada järgmiselt:huvitavad ja aktuaalsed keelte õppimist ja õpetamist puudutavad ettekanded, perfektne korraldus ning rahvusvaheline konverents – väljakantuna sõna otses mõttes, arvestades kuulajaskonda Iirimaalt kuni Lõuna Aafrika Vabriigini välja.
Eeskätt on hea meel ka oma kolleegide õnnestunud ettekannetest, tunnistust sellest andsid rohked küsimused ettekannete järgselt ja arutelud töötubades.
Isiklikus plaanis juhtisin esmakordselt konverentsi töötuba kahasse leedulannast kolleegiga ning kahtlematult oli see väärt ja huvitav kogemus. Kindlasti lisas seeoma kogemuste pagasisse tubli annuse julgust edaspidi gi sellisteks väljakutseteks valmis olla ning taas „kätt“ proovida.
Minu ettekande teema oli: „Kas ja miks õppida eesti keelt?“ Ettekanne tekitas küllalt elavat vastukaja , sestap tuli jagada kolleegidele täpsustusi ja selgitusi, mis Eestist vaadatuna ning eesti keele kui võõrkeele õpetajale tundusid paljuski iseenesestmõistetavad.
Mis on selliste konverentside kasutegur? Alati jääb see küsimus , et inimesed tulevad kokku, vahetavad kogemusi ja siis lähevad koju tagais ning kõik kulgeb edasi sama rada mööda kui ennegi.
Eelpool oleva lausega aga päris nõustuda ei saa. Kuna õpetamine on loominguline ja õppeprotsesside suunamine keeruline ja mitmeathuline, siis on igal konverentsil osalejal võimalik leida üles see, mida ta vajab ning saada innustust, et proovida ja katsetada uusi võimalusi oma igapäevases töös. Vähetähtis ei ole ka see, et sellisetelt koosviibimistelt leiad mõttekaaslasi ja kolleege erinevatelt maadelt ning iga inimene oma õpitu ja kogemustega on ammendamatuks rikkuseks nin g õppimise allikaks.