Eesti Võõrkeeleõpetajate Liit osales esimest korda oma teemaga ühiskonnas laia kõlapinda saanud Arvamusfestivalil Paides
Kati Bakradze-Pank vedas Haridusalal paneeli “Ei saa sotti, kas on motti! #võõrkeeled“, kus meie liidust osales veel Karola Velberg. Lisaks Karolale olid ekspertidena kutsutud võõrkeele õppimisest, motivatsioonist, keelte valikutest rääkima Marika Peekmann (Haridus- ja Teadusministeerium, üldhariduse osakonna võõrkeelte ja rahvusvahelise hariduse peaekspert), Marta Loo (Tallinna Ühisgümnaasiumi õpilane) ja Karmen Kisel (Mustamäe Riigigümnaasiumi võõrkeeleõpetaja ja õppejuht). Publikut mudis ja oma kogemusi jagas Ilona Säälik (PERGi ja MURGi soome keele õpetaja).
Publik oli aktiivne, mõtles kaasa ning vestluse lõpus pandi kirja soovid võõrkeelte õppimise ja õpetamise tulevikuks.
Arutelu eestvedaja Kati Bakradze-Pank võttis vestluse kokku tähenduse vajalikkusest, kus keeleõpe ei ole ainult keel üksinda, vaid ka kultuur, mis keelega kaasas käib. Nii on õpetamine ja õppimine tähenduslikum nii õpetaja kui ka õpilase jaoks.
Loe Kati Bakradze-Pank 11. augusti Facebooki postitust ja vaata fotosid siit: https://www.facebook.com/voorkeelteliit/
Videoklipp: https://www.facebook.com/100057276556413/videos/pcb.1020993996486476/3654478778139325
Mõtteavaldus osalemisest Arvamusfestivalil 2024
Evelin Müüripeal, Eesti Võõrkeeleõpetajate Liidu liige, meisterõpetaja
Võõrkeele Õpetajate Liidu paneel – ” Ei saa sotti kas on motti?” arvamusfestivalil oli igati huvitav ja inspireeriv, kuna see puudutas nii haridust kui ka kultuuridevahelist suhtlust laiemalt. Arvamusfestival oli ideaalne koht, kus arutada ja jagada erinevaid ideid, kuidas tõhusamalt võõrkeeli õpetada ja õppida. Paneelis räägiti kultuurilisest kontekstist ja keeleõppest ning sellest, kuidas kultuurilise tausta tundmine aitab kaasa keeleõppele.
Õhku visati küsimus, kas inglise keelele on liiga palju tunde ja kuidas me ikkagi jõuame päriselt iga Eesti õppijaga sinnamaani, et teine võõrkeel, ehk A võõrkeel oleks koolilõpetajatel reaalselt B2 tasemel.
Kõlama jäi mõte, et keelte valiku paljususega ja liigselt vabade valikutega on liiale mindud, kuna võib juhtuda nii, et meil ei ole Eesti jaoks mitmete eksootiliste (hiina, jaapani, portugali jne) keelte tarvis kvalifikatsioonile vastavat pedagoogi. Välismaalastest õpetajate puhul ei vasta nende keeleoskus Eesti Vabariigi keelenõuetele (B2). See paneb täna meie koolide juhtkonna ja õppejuhid keerulisse olukorda.
Tegelik lahendus peituks selles, et need keeled, mida saaks A-keelena õppida, oleks fikseeritud HTMi poolt. Oleks selge kontseptsioon, mis ühtiks riikliku tellimuse ja vajadusega, st milliste võõrkeelte õpetajaid peaksid ülikoolid ette valmistama nii, et mistahes Eestimaa piirkond oleks võõrkeeleõpetajatega kaetud. Et võõrkeeleõpetajaid ei oleks ainult tõmbekeskustes ja eliitkoolides, nagu Tallinnas, Tartus, Pärnus. Sellega oleks võimalik vältida mitmeid praktilisi väljakutseid ja segadust tekitavaid faktoreid. Tundide arvu ja kursuste mahtu arvestades oleks ideaalis ehk võimalik täna saavutada B1 või B1.2 teise võõrkeelena gümnaasiumi lõpuks. Kõlama jäi, miks ei võiks need olla naabrite keeled. Neid õpetajaidki on meil veel olemas ja muidugi Eesti puhul ei tohiks unustada ka saksa keele oskust.
Mitmekeelsuse väärtustamine on selgemast selgem, aga kvaliteedi ja tulemusteni jõudmine peaks olema selgepiiriline ja realistlik.
Arvamusfestivalil õnnestus kuulata mitmeid erinevaid teemasid. EVÕLi paneeli juhi Kati Bakradze-Pank ettevalmistus oli väga professionaalne, sest tõepoolest kogu kuulajaskond oli kaasatud. Vähetähtis ei ole mainida seda, et “hääled saalist” said võimaluse oma arvamust avaldada, mida paraku ei saa tagantjärele öelda kõikide väljakuulutatud teemade koha pealt, kuna soleerisid panelistid.
Aitäh selle teema toomise eest laiema avalikkuse ette! Võõrkeeled ja nende õppimine ja õpetamine on kindlasti see koht, mis puudutab mingil moel iga meie riigi kodanikku ja inimest.
