Merilin Aruvee, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut, emakeeleõpetuse ja rakenduslingvistika lektor
Juuli esimesel nädalal peeti Grazis Euroopa nüüdiskeelte keskuses (ECML) esimest korda viiepäevast suvekooli, mille eesmärk oli keeledidaktikutele tutvustada Euroopa keeleõppe ideoloogiat, õpetamiseks loodud materjale ja standardeid.
Kohale oli tulnud 25 osalejat üle terve Euroopa. Igast riigist valiti välja üks osaleja, kes töötas kas ülikoolis keeleõppe didaktikuna või mõne metoodikakeskuse juures. Viie päeva jooksul tutvustati Euroopa keelepoliitika uusi suundi, anti põhjalik ülevaade Euroopa keeleõppe raamdokumendi sõsarväljaandest ja mitmesugustest keeleõppe standarditest ja mõõdikutest ning tutvustati ka keeleõpetajate jaoks loodud tööriistu, sh Ukraina pagulastele mõeldud keeleõppematerjale. Esinejaid oli üle terve Euroopa, nii uurijaid, metoodikuid kui ka keeleõppespetsialiste ja õpetajate koolitajaid. Toimus ka töötube, näiteks arutati loodud ülesandetüüpide üle või tegeldi nüüdiskeele keskuse leheküljel navigeerimisega. Toimus ka Grazi ülikooli külastus, kus võõrkeeleõpetajad jagasid oma koroonapandeemia-aegset õpetamiskogemust ning lisaks tehti osalejatele linnaekskursioon ning külastati viinamarjaistandust.
Mitmekeelsus ja –mitmekultuursus
Keskuse juhi Sarah Breslini sissejuhatavast sõnavõtust jäi otsekohe kõlama uue ja olulise märksõnana mitmekeelsus ja –kultuursus, mida järgneva viie päeva jooksul erinevate esinejate jutus korduvalt rõhutati. Ka nüüdiskeelte keskuse 25. aastapäeva deklaratsioon (2019) keskendub mitmekeelsuse ja –kultuurilisuse (plurilingualism, pluriculturalism)[1] idee poliitikast rakendusse toomisele. Mis on selles vaates varasemast teisti? Kui enne arvati, et klassis või ühes õppetegevuses tohib korraga olla käibel vaid üks keel, siis moodne lähenemine soosib korraga mitme keele eesmärgistatud kasutust. Leitakse, et kõik õppija teised keeled, sh emakeel kui identiteedi kandja, ei tohiks õpiprotsessis kõrvale jääda. Seesugune mõtteviis tõukub tänapäevasest paljususe ideest (plurality), mis on tekkinud üleilmastumise, keelterikkuse, hariduse kättesaadavuse ja tehnoloogia leviku tulemusel. Ideest ja selle seostest haridusega kõnelesid Westminsteri ülikoolist Terry Lamb ja Genfi ülikooli professor Laurent Gajo. Ühes osalejatega arutati, kuidas pluraristlik lähenemine klassiruumi viia; milliseid pädevusi õpetajad selleks üldse vajavad, kuidas neid pädevusi kasutada, ning milliseid materjale luua õpetajakoolituse jaoks. Praegu on keskuse juures õpetajate toeks loodud näiteks FREPA raamistik.[2] Samas siiski rõhutati, et väikesed keelekeskkonnad, nagu näiteks Eesti, ei saa paljukeelsusele läheneda enda keele staatust ohtu seades. Niisiis tuleb meie kontekstis sellesse ideesse tarmukalt suhtuda.
Suvekoolis rõhutati ka keelterikkuse ideed. Osalejaid ärgitati omavahel suheldes otsima ka teisi ühiskeeli peale inglise keele. Suvekoolis, kus töökeeli oli kaks – inglise ja prantsuse – kõlasid ka itaalia, saksa ja rootsi keel. Ehkki Euroopa Liidu keelepoliitikas on levinud lähenemine, et inimene omandab ühe hariduskeele ja kaks võõrkeelt, on siiski üle kogu Euroopa 97% juhtudest just inglise keel teine õpitav keel. Siin on Eesti keeleõppekorralduses võimalik mõelda, kuidas inglise keele kõrval oskaks meie õpilased kooli lõpetades veel vähemalt üht keelt soravalt kõnelda. Tarvis on ka mõelda, kuidas tugevdada meile kultuuriliselt oluliste keelte jätkuvat oskust, eelkõige pean siin silmas soome ja saksa keelt, mis kipuvad oma tähtsust inglise keele kõrval kaotama.
Kokkuvõtteks üldistest suundumustest olid peamised viis 25. aastapäeva deklaratsiooni soovitust järgmised: õpetada keelt väljundikeskselt, alustada keeleõppega võimalikult vara, kasutada terviklikke keeleõppestrateegiaid, mis arvestaks ka inimese kognitiivset arengut, rakendada LAK-õpet ja arendada keeleteadlikkust. Need pole vast siinkandiski uudsed mõtted, kuigi just keeleteadlikkus on viimasel ajal nii esimese kui ka teise keele õppes järjest enam tähelepanu pälvinud.
Mitmekeelsus, keeleteadlikkus ja õpetamine
Teiseks kõlama jäänud märksõnaks oli keeleteadlikkus, mis seisneb keeleõppija oskuses reflekteerida ja võrrelda erinevaid keeli ja kasutada kogu oma keelerepertuaari õppe-eesmärgil. Toonitati, et ükski uus keel ei vaheta teist välja, vaid iga järgmise keele õppimine tugevdab eelmist ja arendab inimese keeleteadlikkust ehk võimet keelte üleselt keelekasutust reflekteerida. Seega on oluline, et kõik võõrkeeleõpetajad, aga ka kõik teiste ainete õpetajad väärtustaksid õppija keeleoskust laiemalt ja võimalusel kaasaksid oma aine õppesse tegevusi, kus õppija saaks oma teiste keelte oskust ressursina kasutada. Viimast peetakse eriti tõhusaks just grammatikat õppides, sest võrdluse kaudu on keelesüsteeme võimalik sügavamalt tunnetada. Tutvustati ka erinevaid keeleteadlikkust arendavaid ülesandetüüpe ja näidisülesandeid.
Kui unustame inimese, kuidas saame üldse olla õpetajad
Standardite ja materjalide kõrval ei jäänud teemade ringist kõrvale ka õppija ja õpetaja. Metoodikud Anna Schröder-Sura ja Lukas Bleichenbacher andsid ülevaate õpetaja pädevuse raamistikest[3]. Rõhutati, et õppijakeskne õpikäsitlus ja mitmekultuurilisus käivad käsikäes ning et avatud suhtlusruum eeldab koolilt agentsete õppijate kujundamist. Niisiis tuleks suunata õpilane võimalikult palju ise tegutsema. Näiteks toodi projekt, kus tehti koostööd turismiinfopunktiga: õpilased kehastusid giidideks ja pidid võõrkeeles turistidele linna tutvustama ja õpitavat keelt kasutama.
Mitmekeelse ja –kultuurilise taustaga õppija puhul on aga tähtis teda võimestada ja pakkuda niisuguseid õpitegevusi, mis haaraks tema kultuurikogemusi ja suunaks omandatud keeli omavahel võrdlema. Nii tunneb õppija, et tema kogemused ja varasemad teadmised on väärtuslikud ja selle pinnalt on inimesel lihtsam uusi keeli õppida, kultuuris kohaneda ja end täisväärtusliku inimesena tunda.
Mõnevõrra vähem oli juttu aine- ja keeleõppe lõimingust, pigem puudutatigi seda teemat just mitmekultuursuse raamistikus. Osalejatega suheldes jäi mulje, et väga paljudes maades on keeleõpe üha situatiivsem ja ka töökeskkonnaga seotum, näiteks on tööealiste sisserändajate õpetamisel loodud materjale, mis keskenduvad just nendele keelevahenditele, mis konkreetses ametis asjakohased on.
Õpetajakoolituse õppejõu identiteet ja õpetajate professionaalne eneseareng
Kolmandaks oluliseks fookuseks oli õpetajakoolitaja identiteet ja õpetaja eneseareng ning õpetajaks õppijate toetamine. Omavahel vesteldes tõdeti, et kuigi riigiti on õpetajakoolituse programmid erinevad, tajuvad ikkagi õpetajad alati suurt survet ja kõrgendatud ootusi oma töö suhtes. Tutvustati ka keeleõpetaja refleksiooni toetavaid tööriistu, nagu EPOSTL[4] ja jagati kogemusi, kuidas kõige paremini toetada õpetajatudengeid. Iseäranis rõhutati reflektiivõpet, metakognitsiooni olulisust ning vastastikku vahetati ka meetodeid, nt oli Sloveenias kasutusel mikroõpetamine, mis seisnes selles, et tudengid pidid üksteise peal läbi viima 7 min pikkuse tunni osa. Teisteks levinud õpitegevusteks olid ühised refleksioonid, päevikute pidamine ja tunnivideote loomine. Taanis toimuvat õpetajakoolitus ülikoolide asemel sootuks koolides.
Nüüdiskeele keskuse tegevusuuringu kogukonna tegemisi ja töid tutvustas Christine Lechner. ECML on koostöös ülikoolide ja koolidega kasutanud juba aastakümneid tegevusuuringut keeleõpetajate professionaalse arengu toetamiseks ning teinud tihedat koostööd õpetajatega. Räägiti tegevusuuringu olemusest ja projektidest ning jagati materjale[5]. Ka Eesti õpetajakoolituses on tegevusuuring üha enam kasutusel, sest aitab õpetajal enda tööd teadlikumalt suunata ja probleeme lahendada.
Kogemusvahetust rikastas ka Grazi ülikooli külastus, mille käigus andsid sealsed võõrkeeleõpetajad lühikesed ülevaated sellest, kuidas nad koroonapandeemia ajal keeleõpet läbi viisid. Peamiselt kasutati Moodle’i võimalusi, mitmed õpetajad andsid audioülesandeid ja kasutasid selleks erinevaid tehnoloogilisi rakendusi. Vahetu keelekasutuse arendamiseks anti ka keelekeskkonna ülesandeid, näiteks saadeti keeleõppijaid koos parki jalutama või sportima, kui tohtis vaid kahekaupa ringi liikuda. Ukraina ja vene keele õppejõud kirjeldasid viimase semestri valguses Vene-Ukraina sõja mõju keeletundidele, kõige olulisemaks peeti seda, et just keele ja kultuuri tund kujunes kohaks, kus sai sõja teemal avatud arutelusid pidada.
Euroopa keeleõppe raamdokumendi sõsarväljaanne
Eraldi sessioon pühendati ka Euroopa keeleõppe raamdokumendi sõsarväljaandele, mida eesti keelde alles tõlgitakse. Olulise muutusena on laiendatud vahendamisoskust ning samuti on täiendatud fonoloogia skaalasid. Kui varem nähti vahendamist pigem tõlkimisena, on nüüd sellesse oskusesse haaratud ka need keelelised tegevused, mida vastuvõtt ja loome otseselt ei kata. Sõsarväljaandes kuulub vahendamisoskuse alla kolm alaoskust: teksti vahendamine, mõistete vahendamine ja kommunikatsiooni vahendamine. Kolme vahendamise alaoskuse peale kokku on 24 kriteeriumit, mis kõik on väga olulised just õppimise seisukohalt.
Mida võtta, mida jätta?
Lisaks ettekannetes jagatud tarkustele rikastusin kolleegidega kogemusi vahetades: jutuks tulid erinevate riikide õpetajakoolituse süsteemid, riiklikud strateegiad ning õppekavad, toodi näiteid, mis viisil siin või seal Euroopa nurgas on astutud samme mitmekultuurilise hariduse suunas. Läti kolleegiga tõdesime, et meie kontekstis on pluralistlik lähenemine mõistagi teise varjundiga kui kesk-Euroopas, sest esiteks on meie enda riigikeele kõnelejaid maailma mastaabis vaid käputäis ning teisalt on meie suurim vähemuskeel teistsuguse päritoluga. Niisiis tuleks ideoloogiad Eestis ülevõtmise asemel kohandada ja leida mitmekeelse ja –kultuurilise lähenemise rakendamiseks oma tee.
Suvekool lõppes ühisprojektide loomisega, mille eesmärk oli rahvusvahelise koostöö tekitamine. Iseasi, kas neist ideedest mõni ka päriselt käiku läks, igatahes oli peamiseks võiduks kontaktide vahetus ja üksteise uurimishuvide teadvustamine. Peale suvekooli lõppu on siiani aktiivne WhatsAppi grupivestlus, kus jagatakse puhkusepilte ja vastastikku vaimustutakse kaunitest loodusvaadetest. On kummaline, kui väikeseks muutus Euroopa selle visiidi järel: kõik keeled, riigid ja inimesed ongi vaid ühe nupuvajautuse kaugusel. Eks seda see pluralistlikkus ka tähendab.
Kokkuvõttes võib öelda, et viis päeva olid sisukad, põhjalikult läbi mõeldud ja ettevalmistatud, ent ECML veebilehe arvukad materjalid ja standardid nõuaks meie õpetajatele eraldi töötuba. Kahjuks on vaid vähesed materjalid eesti keelde vahendatud, kahtlemata võiks aga püüda tõlkida mõnedki olulisemad standardid või näitlikud materjalid.
[1] Inglise keeles kasutatakse kaht eesliidet: multi– ja pluri-. Multikultuursuse all mõeldakse mitme keele ja kultuuri kooseksisteerimist, pluri– ehk paljukultuursuse alla aga kasutajakeskset mitmekultuursust. Eesti keeleteadusliku sõnaraamatu andmeil kasutatakse mõlema mõiste tähistajana terminit mitmekeelsus. Seega on sellesse haaratud mõlemad vaated.
[2] https://www.ecml.at/Portals/1/documents/ECMl-resources/CARAP-EN.pdf
[3] https://www.ecml.at/ECML-Programme/Programme2016-2019/TowardsaCommonEuropeanFrameworkofReferenceforLanguageTeachers/tabid/1850/Default.aspx
[4] https://www.ecml.at/Portals/1/documents/ECML-resources/EPOSTL-EN.pdf?ver=2018-03-22-164301-450
[5] ecml.at/actionresearch