Evelin Müüripeal, Eesti Võõrkeeleõpetajate Liidu juhatuse liige
Kui Eesti Võõrkeeleõpetajate Liidu aktiivsetele liikmetele pakuti võimalust osaleda möödunud aasta tegevuste ja toimetamiste eest preemiareisi Põhja-Poola ja Ida -Preisimaale, siis ei osanud ma arvata, et minaosalen sellel reisil. Olin ka aastaid varem nendes piirkondades korraks liikunud ning väisanud üliõpilaskooriga kontsertreisi raames Gdanskit-Gdyniat-Sopotit, sestap tundus piirkonna taasavastamine ja kordus liigseluksusena. Aga elul on alati omad plaanid ning tunnustamine reisi näol tuli meeldiva üllatusena. Nii saigi reisikott pakitud ning kolleeg Larissaga teekond ette võetud. Olgu kohe etteruttavalt öeldud- see kõik oliseda väärt.
Sissejuhatuseks
Reisi idee sündis Liivi Sõprade Seltsi initsiatiivil. Ma ei kirjelda pikalt teelolekut Läti-, Liivi- ja Leedumaa teedel. Tänu suurpärasele giidile Ervin Orule ja Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalule saime ettekujutuse liivlaste, lõunapoolseima läänemeresoome rahva ja eestlaste lähedasema sugulasrahva saatusest. Kel on aga liivlaste elu-olu vastu suurem huvi, siis tasuks läbi lugeda 2011. aastalilmunud koguteos „Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur”. Põhja-Poola alal on palju säilinud endisest Ida-Preisimaast. Kunagine suursugune Ida-Preisimaa elab hoolimata ajaloo käikudest edasi. Preislased olid üks baltihõime, kes elasid peamiselt Visla ja Neemani jõe vahel, kuulsal Merevaigurannikul. Rahvusliku kultuurivara päästmiseks, taastamiseks ja säilitamiseks on siin tehtud suuri jõupingutusi. Lisaks väikelinnadele, lossidele, raekodadele, kirikutele ja kloostritele saime näha ka kauneid looduspaiku – järvedemaad ja Heli poolsaart.
Esimene reisipäev
Esimene reisipäev viis meid II Maailmasõja päevadesse ning Hitleri punkrisse – Hundikoopasse (Wolfsschanze).
